Fakte Rapsist
Viimased on olulised, sest suurendavad rapsi vastupanuvõimet haigustele ja parasiitidele, kuid nende liiga suur sisaldus muudab rapsikoogi monogastrilistele (ühe maoga) loomadele söödakõlbmatuks. Praeguste “00” rapsisortide glükosinolaatide sisaldus jääb vahemikku 8-15 μmoles/g ühe seemne kohta.
Kuna nii väävlil kui lämmastikul on rapsi proteiinide tootmisele märkimisväärne mõju, on nende kahe toitaine andmisel ka vastastikune toime rapsi taimes. Kõrged lämmastikunormid võivad põhjustada väävlipuudust, kui viimast piisavas koguses juurde ei anta ning vastupidi – õiges koguses väävliga väetamine parandab lämmastiku omastamist.
Mitmed põld- ja kasvuhoonekatsed on näidanud, et väävel parandab lämmastiku omastamist. Lämmastikul ja väävlil on rapsis märkimisväärne koosmõju, mistõttu tuleb rapsi suurema väävlivajadusega arvestada.
Väävli tase atmosfääris on vähenemas, keskmine sadestuskiirus on nüüd vaid 10 kg/ha/aastas. Mullas on väävel väga liikuv, olles liikuvam ka lämmastikust. Sellepärast leostub väävel kergesti, seda eriti kergetel liivmuldadel ning piirkondades, kus sajab palju vihma.
Väävlipuuduse tunnuseid näeb esmalt noortel lehtedel, sest taimes pole väävel eriti liikuv ja seetõttu muutuvad noored lehed heleroheliseks. Hiljem, õitsemise ajal, on rapsiõite kroonlehed normaalsest heledamad või valged.
Siit leiad üldist infot rapsi, selle toitainete vajaduse, väetamise ning tootmise kohta.
Aasia ja Okeaania