Rapsi väetamisstrateegiad

Võrreldes paljude teiste põllukultuuride, näiteks teraviljadega, on rapsil suur toitainete vajadus, mida ta omastab mullast märkimisväärses koguses. Kuid raps annab suurema osa omastatud toitainetest mulda tagasi ning on seetõttu suurepärane kultuur viljavaheldusse. Võrreldes kogu omastatava toitainete hulgaga annab raps mulda tagasi 90% kaaliumi ja kaltsiumi, 83% magneesiumi, 66% väävlit, 55% lämmastikku ja 46% fosforit.

Lämmastik on enim uuritud rapsi toiteelement. Arvesse on võetud nii selle tähtsat rolli rapsi saagikuses kui ka seda, et lämmastikväetamise kulu moodustab olulise osa rapsikasvatuse kuludest. Palju on uuritud ka rapsi lämmastikväetamise mõju keskkonnale – põhjavee kvaliteeti (nitraadid), õhu kvaliteeti (ammoniaak), kasvuhoonegaaside emissiooni (lämmastikoksiidid) ja energiakulu.

Väetamise ajastamine rapsi kasvufaasi põhjal


Vegetatiivne kasvuperiood (VGS)				Generatiivne kasvuperiood (GGS)
Idanemine	Tärkamine	Lehtede areng	Varsumine	Õiepungade moodustumine	Õitsemine	Kõtrade moodustumine	Valmimine
BBCH 00-09	BBCH 10-19	BBCH 20-27	BBCH 30-39	BBCH 40-59	BBCH 60-69	BBCH 70-79	BBCH 80-89
Koos külviga (nn. kombikülv)	Pealt- väetamine		Pealt- väetamine	Pealt- väetamine	Lehe- väetamine
N,P, K, Mg ja lubi		N, B	N, S, mikro- toiteelemendid		Lehekaudne boor (B)

Ka kaalium ja fosfor on tähtsad ning ilma liigset paanikat põhjustamata on põhjendatud küsimus, miks on P ja K kasutamine viimasel 40. aastal kogu Euroopas kolm korda vähenenud (fosfor 3,1% ning kaalium 2,7%) (allikas: IFA), samas kui alternatiivsete orgaaniliste väetusmaterjalide hulk pole kasvanud, liiati jaotatakse neid ebaühtlaselt.

Lõpuks on rapsi tasakaalustatud väetamiseks vajalik ka teiste elementide – peamiselt magneesiumi, boori ja molübdeeni – monitooring.

Rapsi, nagu ka teiste kultuuride puhul, on väetamise praktikas (parimatele teadaolevatele praktikatele vastavalt) vajalik nelja “Õ” järgimine:

Õige toodet:

kõige efektiivsema ning keskkonnasõbralikuma väetise valik

Õige kulunorm:

õigete, kultuuri vajadustele vastavate väetusnormide kalkuleerimine ning rakendamine

Õige ajastus:

jagatud väetamine ning väetamiste õige ajastamine, et efektiivsus oleks maksimaalne ning mõju keskkonnale minimaalne

Õige koht:

täpisviljeluse rakendamine, et kultuuri areng põllul oleks ühtlane

Katseandmetest ning leheanalüüsidest saadav teave koos mullaanalüüside tulemusega aitavad teha õigeid otsuseid.

Leheanalüüside tulemused

Et valida õige väetusnorm ning ajastada väetamine õigesti, on vaja teada rapsi poolt omastatud toitainete hulka erinevates kasvufaasides ning nende sisaldust koristamise ajal. Sensorid nagu Yara N-Sensor aitavad määrata toitainete sisaldust rapsi lehtedes.

Optimaalne toitainete sisaldus rohelises õiepungas

Makrotoiteelement		% (g/100 g kuivaines)
Lämmastik	N	4 - 4,7
Fosfor	P	0,35 - 0,9
Kaalium	K	3 - 4,4
Kaltsium	Ca	1 - 2,2
Magneesium	Mg	0,12 - 0,15
Väävel	S	0,6 - 0,70
Mikrotoiteelement		ppm (mg/1 kg kuivaines)
Mangaan	Mn	30 - 140
Raud	Fe	60 - 80
Tsink	Zn	30 - 38
Boor	B	16 - 28
Vask	Cu	4 - 6,2
Molübdeen	Mo	0,5 - 0,7

Allikas: Cetiom

Mullaanalüüside tulemused

Teades mulla toitainete sisaldust, saab valida õige väetusnormi. Mullaanalüüsid on vajalikud ka mulla pH määramiseks, mis aitab selgitada mitmete toiteelementide puuduse riski, taimedele omastatava mineraalse lämmastiku hulka mullas ja sellega koos vajalikku lämmastikväetise kogust, samuti taimedele kättesaadava fosfori, kaaliumi ning magneesiumi kogust.

Millised omadused rapsi iseloomustavad?

Siit leiad üldist infot rapsi, selle toitainete vajaduse, väetamise ning tootmise kohta.

Rapsi tüübid

Rapsi ladinakeelne nimetus on Brassica Napus L. Liik kuulub samasse sugukonda kaalika, naeri ja rüpsiga (Brassica napus supsp. Rapifera). Levinud on kaks tootmismustrit: talirapsi kasvatusperiood pikkusega 11-12 kuud ning suvirapsi kasvatusperiood, mis kestab kas 6-7 kuud parasvõötme aladel või 8-9 kuud troopilistel aladel.

Agronoomilised põhitõed

Rapsi kasvatatakse ulatuslikult jahedamates piirkondades, peamiselt Kanadas, Hiinas ja Euroopas. See ühe/kaheaastane rohttaim kuulub ristõieliste (Brassicaceae) sugukonda. Olenevalt sordist jääb taimede kõrgus vahemikku 50-180 cm, juurestik on 90-190 cm, loomise ajal keskmiselt 140 cm sügav.

Rapsi toitainete vajadus

Sarnaselt enamikele teistele kõrgematele taimedele on ka rapsi väetamisel olulised 13 mineraalset toiteelementi: lämmastik (N) , fosfor (P) , kaalium (K), kaltsium (Ca) , magneesium (Mg) , väävel (S) , boor (B), molübdeen (Mo), mangaan (Mn) , vask (Cu) , tsink (Zn) , raud (Fe) ja kloor (Cl).

Rapsi toitainete omastamine

Et kasvatada kõrge saagikusega rapsi, on oluline rakendada tasakaalustatud väetamisstrateegiat, mis hõlmaks nii taimede põhitoitaineid kui ka teisese tähtsusega elemente ja mikrotoiteelemente. Nii saavutatakse parim võimalik saak ja selle kvaliteet, samal ajal on väetamise keskkonnamõju väiksem.

Lämmastiku tähtsus rapsikasvatuses

Taime kasvu ning lopsaka rohelise lehestiku kasvatamise seisukohast on lämmastik kriitilise tähtsusega toiteelement, mida raps vajab palju. Optimaalse lehestiku saavutamiseks ning maksimaalseks päikesevalguse ärakasutamiseks on lämmastik väga tähtis, lisaks aitab see suurendada saagikust.

Fosfori tähtsus rapsikasvatuses

Molübdeeni vajab taim nitraate vähendavate ensüümide süsteemis, mis on seotud lämmastiku ainevahetusega. Molübdeen osaleb valkude moodustumises, seega väheneb puuduse korral lämmastiku omastamine ja lämmastikväetamise efektiivsus.

Kaaliumi tähtsus rapsikasvatuses

Kaalium aitab hoida taimede rakuseinad tugevad, suurendab lehemassi ja lehtede klorofüllisisaldust. Nii püsivad lehed kauem rohelised ja fotosüntees ning taimede kasv on paremad. Kaalium osaleb ensüümide aktiveerimises, mis reguleerivad omakorda proteiinide tootmist, süsivesikute ainevahetust, aurumist ning assimilaatide tootmist ja ümberjaotamist taimes.

Väävli tähtsus rapsikasvatuses

Olles valkude koostisosaks, mängib väävel rapsi taimes olulist rolli ning selle puudus pidurdab valkude sünteesi. Kuna proteiinid asuvad kloroplastis, muutuvad väävlipuuduses taimede lehed heledaks. Väävli mõju väljendub mitte ainult proteiinide hulgas, vaid tänu aminohapete (tsüsteiinid ja metioniin) sünteesile ka nende kvaliteedis.

Magneesiumi tähtsus rapsikasvatuses

Magneesium on tuntud roheliste taimede klorofülli molekuliskeskse elemendina, mistõttu mängib see olulist rolli fotosünteesis. Ometi on vaid väike osa kogu taimes sisalduvast magneesiumist leitav klorofüllist – kõigest 20-30%. Ülejäänud magneesium on lahustuvas vormis ja seotud mitmete orgaaniliste ja mineraalsete ioonidega.

Boori tähtsus rapsikasvatuses

Boor on rapsi jaoks tähtis toiteelement, sest ristõielistel on boori järele suhteliselt suur vajadus. Booril on võtmeroll rakuseinte biosünteesis, süsivesikute ja valkude ainevahetuses ning rakkude jagunemises ja pikenemises, samuti on see seotud juurte ning võrsumissõlmede arenguga.

Molübdeeni roll rapsikasvatuses

Mangaani roll rapsikasvatuses

Mangaan osaleb erinevate ensümaatiliste protsesside, eriti aga fotosünteesi ning valkude sünteesi aktiveerimises. Samuti on see seotud süsivesikute ainevahetusega ja lipiidide sünteesiga. Seetõttu on mangaani puuduse korral nii seemnete õlisisaldus kui saak väiksem.

Umbrohud, kahjurid ja haigused

Nagu teised ristõielised, nii on ka raps vastuvõtlik haigustele ning atraktiivne erinevatele kahjuritele. Et vähendada kahjurite levikut ja haigustesse nakatumist, on tähtis kasvatada rapsi rotatsioonis teiste kultuuridega. Oluline on viljavaheldus, kus rapsi kasvatatakse samal põllul mitte tihedamini, kui iga kolme (17%) kuni kuue (33%) aasta tagant.

Rapsi väetamisstrateegiad

Turu nõudmised rapsi saagile

Rapsil on kaks peamist turgu. Esimene ja kõige suurem on õlitööstus, mille toodang mõeldud inimestele tarbimiseks. Selle tööstuse jääkproduktiks on rapsikook – kõrge proteiinisisaldusega loomasööt, mis konkureerib sojaga. Rapsikooki kasutatakse peamiselt veisesöödana, kuid antakse ka kanadele ja sigadele.

Rapsi tootmine maailmas

Aastatel 1975-2007 on rapsi tootmine maailmas kuuekordistunud. 19-ndal sajandil kasvatati rapsi määrdeaine saamiseks aurumasinatele. Tänu kõrgele glükosinolaatide sisaldusele oli saadav rapsiõli mõruda maitsega ning seda kasutati vähe loomasöödana ning inimeste toiduks.