Rapsi tüübid

Rapsi ladinakeelne nimetus on Brassica Napus L. Liik kuulub samasse sugukonda kaalika, naeri ja rüpsiga (Brassica napus supsp. Rapifera). Levinud on kaks tootmismustrit: talirapsi kasvatusperiood pikkusega 11-12 kuud (august kuni juuli/august (põhjapoolsemates piirkondades)) ning suvirapsi kasvatusperiood, mis kestab kas 6-7 kuud (aprill-august/september) parasvõötme aladel või 8-9 kuud (aprill-oktoober/november) troopilistel aladel.

Varem peeti rapsiõli inimestele toiduna sobimatuks, sest tänu eruukhapete sisaldusesele oli sel mõru maitse. Sordiaretuse käigus on eruukhapete sisaldust vähendatud 40%-lt 0%-ni, samas kui polüküllastumata rasvhapete – linoolhappe ja linoleenhappe - osakaal kogu rasvhapete kogusest on tõusnud vastavalt 15%-lt 20%-le ning 8%-lt 12%-le.

Võrreldes teiste taimsete õlidega on küllastunud rasvhapete osakaal kogu rasvhapete kogusest madalaim (6-8%), lisaks on rapsiõli rikas taimsete steroolide poolest. Suur osakaal on monoküllastumata rasvhapetel -58 – 60%. Sel on piisav linoolhappe (20-26%) ning linoleenhappe (10%) sisaldus, kusjuures viimaste omavaheline osakaal on samuti igati sobiv (2,5:1).

Rapsiõli sisaldab piisaval hulgal tokoferooli ehk E-vitamiini. Allolev tabel võrdleb selle sisaldust erinevates õlikultuurides.

Õlikultuur	Tokoferooli sisaldus õlis (mg/kg)
Õlikultuur	Alfa	Beeta	Gamma	Delta
Sojauba	116	34	737	274
Raps	192	-	431	40
Päevalill	608	17	11	-
Oliiv	93	-	7,3	-

Allikas: Medicinal food news, November 1997, No 22.

Glükosinolaadid (GLS) on väävlit sisaldavad ühendid, mida on kõikides ristõielistes taimedes. Nende liigne sisaldus rapsikoogis põhjustab monogastrilistel (ühe maoga) loomadel kilpnäärme talitlushäireid ja struumat ehk kilpnäärme suurenemist. Kodulindudel põhjustab liigne kogus glükosinolaate toitumishäireid. 80-90-ndatel tehtud aretustöö tulemusena on uute sortide glükosinolaatide sisaldus vähenenud kuni 5 korda ja seetõttu on laienenud ka rapsikoogi kasutamine loomasöödana.

Glükosinolaatide mõju ning nende vähendamine seemnetes aretustöö tulemusena

Glükosinolaatide positiivne mõju

Mängib olulist rolli taimede kaitsemehhanismis haiguste ja kahjurite vastu
Rapsi tarbimine vähendab inimestel riski haigestud vähki, sest glükosinolaatide hüdrolüüsil aktiveeruvad organismis teatud kaitsemehhanismid

Glükosinolaatide negatiivne mõju

Glükosinolaadid on ebasoovitavad tänu oma laguproduktide – nitriilide, tiotsüanaatide, isotiotsüanaatide ehk sinepiõlide ja vinüüli toksilisele mõjule
Glükosinolaatide kõrge sisaldus vähendab rapsikoogi söömust, selle maiste pole loomadele meeltmööda, samuti võib see viia loomade kilpnäärme suurenemise ning neerude ja maksa funktsiooni häireteni (Walker & Booth, 2001)
Rapsitoodete tarbimise mõju inimeste kilpnäärmele pole tõendatud (Mithen, 2001)

Sordiaretus vähendab glükosinolaatide sisaldust

Hiljuti on Poolas aretatud eriti madala glükosinolaatide sisaldusega sordid, 8 -15 μmol g seemnete kohta
Sordiaretus glükosinolaatide sisalduse vähendamise suunas jätkub

Väävliga väetamine kipub suurendama ka seemnete glükosinaloodisisaldust, kuid madala GLS-sisaldusega „00“ sortide kasvatamine aitab seda probleemi vältida. Optimaalne väävli andmine kindlustab glükosinolaatide sisalduse püsimise allpool kriitilist taset. Väävliga väetamise mõju on väiksem, kui konkreetsest sordist ja kasvukohast tulenev mõju.

Inglisekeelne mõiste “Canola” tuleneb Kanada sordiaretusprogrammist, mille eesmärk on aretada nii väikese eruukhapete ning glükosinlaatide sisaldusega rapsi sorte kui võimalik. Nimi tuleneb sõnadest Canada ja ola (Oil Low Acid) ning viitab madalale hapete sisaldusele (teine põhjus selliseks nimeks oli soov vältida foneetilise paralleelsõna “rape” kasutamist).

Rapsi sordivalikul on tähtsaimaks faktoriks sordi kogutoodang, saagikus. Järgmisena on olulised haigus- ja lamandumiskindlus ning valmimisaeg.

Mõnedes riikides kasvatatakse täna geneetiliselt muundatud rapsi ning näiteks Kanadas on 90% kasvatatavatest rapsisortidest glüfosaadiresistentsed (nn RR-sordid). Kõrge eruukhappesisaldusega rapsi (HEAR) kasvatatakse tööstuslikul eesmärgil määrdeainete ja polüetüleeni tootmiseks endiselt.

Millised omadused rapsi iseloomustavad?

Siit leiad üldist infot rapsi, selle toitainete vajaduse, väetamise ning tootmise kohta.

Rapsi tüübid

Rapsi ladinakeelne nimetus on Brassica Napus L. Liik kuulub samasse sugukonda kaalika, naeri ja rüpsiga (Brassica napus supsp. Rapifera). Levinud on kaks tootmismustrit: talirapsi kasvatusperiood pikkusega 11-12 kuud ning suvirapsi kasvatusperiood, mis kestab kas 6-7 kuud parasvõötme aladel või 8-9 kuud troopilistel aladel.

Agronoomilised põhitõed

Rapsi kasvatatakse ulatuslikult jahedamates piirkondades, peamiselt Kanadas, Hiinas ja Euroopas. See ühe/kaheaastane rohttaim kuulub ristõieliste (Brassicaceae) sugukonda. Olenevalt sordist jääb taimede kõrgus vahemikku 50-180 cm, juurestik on 90-190 cm, loomise ajal keskmiselt 140 cm sügav.

Rapsi toitainete vajadus

Sarnaselt enamikele teistele kõrgematele taimedele on ka rapsi väetamisel olulised 13 mineraalset toiteelementi: lämmastik (N) , fosfor (P) , kaalium (K), kaltsium (Ca) , magneesium (Mg) , väävel (S) , boor (B), molübdeen (Mo), mangaan (Mn) , vask (Cu) , tsink (Zn) , raud (Fe) ja kloor (Cl).

Rapsi toitainete omastamine

Et kasvatada kõrge saagikusega rapsi, on oluline rakendada tasakaalustatud väetamisstrateegiat, mis hõlmaks nii taimede põhitoitaineid kui ka teisese tähtsusega elemente ja mikrotoiteelemente. Nii saavutatakse parim võimalik saak ja selle kvaliteet, samal ajal on väetamise keskkonnamõju väiksem.

Lämmastiku tähtsus rapsikasvatuses

Taime kasvu ning lopsaka rohelise lehestiku kasvatamise seisukohast on lämmastik kriitilise tähtsusega toiteelement, mida raps vajab palju. Optimaalse lehestiku saavutamiseks ning maksimaalseks päikesevalguse ärakasutamiseks on lämmastik väga tähtis, lisaks aitab see suurendada saagikust.

Fosfori tähtsus rapsikasvatuses

Molübdeeni vajab taim nitraate vähendavate ensüümide süsteemis, mis on seotud lämmastiku ainevahetusega. Molübdeen osaleb valkude moodustumises, seega väheneb puuduse korral lämmastiku omastamine ja lämmastikväetamise efektiivsus.

Kaaliumi tähtsus rapsikasvatuses

Kaalium aitab hoida taimede rakuseinad tugevad, suurendab lehemassi ja lehtede klorofüllisisaldust. Nii püsivad lehed kauem rohelised ja fotosüntees ning taimede kasv on paremad. Kaalium osaleb ensüümide aktiveerimises, mis reguleerivad omakorda proteiinide tootmist, süsivesikute ainevahetust, aurumist ning assimilaatide tootmist ja ümberjaotamist taimes.

Väävli tähtsus rapsikasvatuses

Olles valkude koostisosaks, mängib väävel rapsi taimes olulist rolli ning selle puudus pidurdab valkude sünteesi. Kuna proteiinid asuvad kloroplastis, muutuvad väävlipuuduses taimede lehed heledaks. Väävli mõju väljendub mitte ainult proteiinide hulgas, vaid tänu aminohapete (tsüsteiinid ja metioniin) sünteesile ka nende kvaliteedis.

Magneesiumi tähtsus rapsikasvatuses

Magneesium on tuntud roheliste taimede klorofülli molekuliskeskse elemendina, mistõttu mängib see olulist rolli fotosünteesis. Ometi on vaid väike osa kogu taimes sisalduvast magneesiumist leitav klorofüllist – kõigest 20-30%. Ülejäänud magneesium on lahustuvas vormis ja seotud mitmete orgaaniliste ja mineraalsete ioonidega.

Boori tähtsus rapsikasvatuses

Boor on rapsi jaoks tähtis toiteelement, sest ristõielistel on boori järele suhteliselt suur vajadus. Booril on võtmeroll rakuseinte biosünteesis, süsivesikute ja valkude ainevahetuses ning rakkude jagunemises ja pikenemises, samuti on see seotud juurte ning võrsumissõlmede arenguga.

Molübdeeni roll rapsikasvatuses

Mangaani roll rapsikasvatuses

Mangaan osaleb erinevate ensümaatiliste protsesside, eriti aga fotosünteesi ning valkude sünteesi aktiveerimises. Samuti on see seotud süsivesikute ainevahetusega ja lipiidide sünteesiga. Seetõttu on mangaani puuduse korral nii seemnete õlisisaldus kui saak väiksem.

Umbrohud, kahjurid ja haigused

Nagu teised ristõielised, nii on ka raps vastuvõtlik haigustele ning atraktiivne erinevatele kahjuritele. Et vähendada kahjurite levikut ja haigustesse nakatumist, on tähtis kasvatada rapsi rotatsioonis teiste kultuuridega. Oluline on viljavaheldus, kus rapsi kasvatatakse samal põllul mitte tihedamini, kui iga kolme (17%) kuni kuue (33%) aasta tagant.

Rapsi väetamisstrateegiad

Võrreldes paljude teiste põllukultuuride, näiteks teraviljadega, on rapsil suur toitainete vajadus, mida ta omastab mullast märkimisväärses koguses. Kuid raps annab suurema osa omastatud toitainetest mulda tagasi ning on seetõttu suurepärane kultuur viljavaheldusse.

Turu nõudmised rapsi saagile

Rapsil on kaks peamist turgu. Esimene ja kõige suurem on õlitööstus, mille toodang mõeldud inimestele tarbimiseks. Selle tööstuse jääkproduktiks on rapsikook – kõrge proteiinisisaldusega loomasööt, mis konkureerib sojaga. Rapsikooki kasutatakse peamiselt veisesöödana, kuid antakse ka kanadele ja sigadele.

Rapsi tootmine maailmas

Aastatel 1975-2007 on rapsi tootmine maailmas kuuekordistunud. 19-ndal sajandil kasvatati rapsi määrdeaine saamiseks aurumasinatele. Tänu kõrgele glükosinolaatide sisaldusele oli saadav rapsiõli mõruda maitsega ning seda kasutati vähe loomasöödana ning inimeste toiduks.