Taimede varajase kasvu ajal, rosetifaasis, mõjutab lämmastikväetamine taimede võimet talletada lämmastikku juurestiku ülemisse ossa ning lehtedesse. Hilisema kasvu ajal võtab taim vajalik lämmastiku just sealt.
Lämmastikul on tähtis osa taimede vastupanuvõime suurendamisel erinevate haiguste suhtes. Kõrgete N normidega väetamine suurendab haigustesse nakatumist, optimaalne lämmastiku kogus aga hoopis tõstab taimede haiguskindlust. Mõlemal juhul on tegemist taimede resistentsusmehhanismi tulemusega, kus ühelt poolt moodustuvad erinevad proteiinid ja ensüümid, mida on vaja taimede kasvuks ja haiguskindluse tagamiseks, teiselt poolt võib suurem tolerantsus ja jõuline taimede kasv mõnede haiguste puhul kõige kahjulikumalt mõjuda.
Lämmastikupuuduses taimed on kidurad, vanemad lehed muutuvad esmalt kahvatuks või kollakaks, sest lämmastik on taimes väga liikuv. Varred on normaalsest peenemad, võrsumine tavapärasest kehvem ning üleüldine pilt lehestikust põllul hõre ja avatud. Ka õitsemine on kehvem, õitsemis- ja valmimisperiood tavapärasest lühem, kõtru moodustub vähem ja seemned kõtrades on väikesed – seetõttu on lämmastikupuuduse mõju saagikusele suur.
Raps omastab lämmastikku peamiselt nitraatide kujul. Kontrollitud tingimustes on karbamiidil või ammoniumil võrreldes nitraadi ja ammooniumnitraadiga väiksem efektiivsus, juurte areng ning taime maapealsete osade areng oli väiksem vastavalt 75% ja 50%.
Igal taimetoiteelemendil on nisu väetamisel oluline mõju. Vali altpoolt toiteelement ning saad rohkem teada selle mõju ning vastava puudushaiguse kohta.
Siit leiad üldist infot rapsi, selle toitainete vajaduse, väetamise ning tootmise kohta.