Oder - agronoomilised põhitõed

Üks taimekasvatuse põhieesmärke on muundada fotosünteetiliselt aktiivne valguskiirgus (PAR) kuivaineks, mida kasutatakse hiljem toiduainete, loomasööda või energiaallikana. Valguse ärakasutamise ning odras toodetud kuivaine koguse vahel valitseb klassikaline lineaarne seos. On ka teada, et täna kasvatatavate odrasortide puhul on koristusindeksiks umbes 50%, st 50% kogu kuivainest moodustab terasaak.

Odra lehestiku ülesehitamine

Odra lehestiku ülesehitamine saab alguse õigest külvisenormist, millega saavutatakse vajalik taimede populatsioon. Külvisenormi määravad ära idanevuse protsent, külvipinna tingimused, külviaeg ja eeldatav hävinenud taimede protsent. Seejärel vajavad kontrollimist mulla pH ja toitainete sisaldus, vajadusel tuleb neid parandada. Kui mulla pH ei ole optimaalne st vahemikus 6,0-6,5, piiravad vastastikused reaktsioonid mullas mõnede toitainete kättesaadavust. Mistahes toitainete puuduse korral tuleb puudujääk kompenseerida väetamisprogrammis mulla- või lehekaudse väetamisega.

Arenedes, alates 2-3 lehe faasist, sõltub taim mullast saadavatest toitainetest, eriti fosforist ja lämmastikust. Mikroelemendid nagu mangaan ja tsink on samuti oluliseid ning sageli jääb neist vajaka. Esimese 50-60 kasvupäeva jooksul pannakse alus potentsiaalsele saagile ning moodustuvad peamised saaki toetavad komponendid, kasvab vajalik arv lehti, viljapäid ning pähikuid. Taimede varajast arengut mõjutavad temperatuur ja niiskus.

Kui taliodra külv jääb hiljaks, pikeneb lehe moodustumiseks kuluv aeg ning lehestiku areng aeglustub. Toitained, eriti lämmastik ja fosfor, aitavad sel ajal taimede kasvu ja arengut kiirendada ning suuremaid lehti kasvatada.

Pärast algarengut algab taimede võrsumine ning lehtede edasine areng, mis aitavad kaasa rohelise massi indeksi (rohelise massi ja põllu pindala suhe) saavutamisele, millest moodustub päikesevalgust püüdev lehestik. Agronoomilisest vaatevinklist on võrsumisel väga oluline roll, sest sellega suudavad taimed kompenseerida hõredat populatsiooni.

Vernaliseerimine

Maksimaalne võimalik produktiivvõrsete arv taimel on geneetiliselt määratud. Siiski, tegeliku produktiivvõrsete arvu panevad paika tingimused kasvuhooajal, päeva pikkus, külviaeg, taimede populatsioon ja toitumine (väetamine). Vee või toitainete puuduse tingimustes jääb kasvupungade areng seisma ning taim kasvatab vaid mõned produktiivvõrsed. Optimaalsetes tingimustes konkureeritakse valguse pärast ning kui lehestik kasvab “täis”, võrsumine peatub.

Erinevad sordid lõpetavad võrsete moodustumise erinevas kasvufaasis, kuid hõreda taimiku korral moodustavad taimed võrseid ka hilisemas faasis. Sellisel juhul ei moodusta kõik võrsed terveid viljapäid. Võrsed võivad peale õitsemist hakata vananema, sest hilisemate, nn hädavõrsete pähikud ja õisikud konkreerivad saadaolevate assimilaatide pärast.

Kui paljud võrsed säilitavad eluvõime ja hea seisundi, sõltub kättesaadavast toitainete kogusest, päikesevalgusest ning veest. Võrsed, millele viljapead/pähikuid ei moodustu, on teistel võrsetel arenevatele teradele süsivesikute ja toitainete allikaks. Elujõuliste võrsete arv sõltub ka sordist, hooaja ilmastikutingimustest ning viljelustehnoloogiast.

Sel ajal läbivad taliviljad vernalisatsiooni, mida koos vajaliku päeva pikkusega (fotoperioodiga) on vaja selleks, et taim saaks liikuda arengus järgmisse, kõrsumisfaasi. Seejärel algab iga üksiku taime kõrre pikkuskasv ning lõpuks moodustub lehemass, mis on põllupinnast kuus korda suurem (GAI 6). Selle olulise kasvufaasi ajal on toiteelementide vajadus kõige suurem ning seetõttu tuleb taimede toitainete vajadus rahuldada väetamise ning lehekaudse mikroelementide andmisega.

Väetamisplaan peaks sisaldama mitut mullakaudset väetamist ning leheväetisi, et ühe tootmisühiku kohta saavutataks efektiivseim toitainete omastamine. Kui taime viimane leht ehk lipuleht on lahti rullunud, on saavutatud maksimaalne roheline lehemass. Siit edasi peaks kogu tähelepanu keskenduma rohelise lehemassi säilitamisele, sest viimane on terade täitumise perioodil assimilaatide allikaks, toetades lõplikku saagi ja selle kvaliteedi saavutamist.

Odra lehestiku eluiga

Lõplikku saaki mõjutavad paljud tegurid, mis määravad terade arvu m² kohta – sh ilmastik, haiguste foon ja esmatähtsad toitained. Siiski, terade korralik täitumine toimub siis, kui lehemassi moodustumise ajal on kõrtesse talletatud piisavalt süsivesikuid ning terade täitumise ajal on piisaval hulgal aktiivselt fotosünteesivaid rohelisi lehti. Odra puhul on oluline ka ohete hea seisund, sest nende osakaal fotosünteesis on terade täitumise ajal märkimisväärne.

Roheliste lehtede tähtsaks komponendiks on nende klorofüllisisaldus ja seega ka fotosüntees – nii magneesiumil kui lämmastikul on selles protsessis tähtis roll. Kui fotosüntees ei ole kultuuri arengu esimesel kahel-kolmel nädalal optimaalne, väheneb rakkude arv ja ning sellega koos iga tera potentsiaalne kaal. Lämmastiku puudus lipulehe faasis viib õisiku (terapesade) hukkumiseni.

Terade täitumine sõltub kõikide pähikus olevate terade ja energiaallika (st fotosünteesist saadava energia ja toitainevarude) suhtest. Kui toitainete allikas ei suuda täita pähikus olevate terade vajadusi, nt põua või hilise taimehaigusesse nakatumise tõttu, ei täitu terad piisavalt ning võivad jääda valmimisel kiduraks. Üks osa terade täitumisprotsessist on kõrres olevate toitainevarude liikumine teradesse, milleks vajatakse ATP-st – fosforirikkast molekulist – saadavat energiat.

1. Looge hea struktuuriga muld / külvipinnas, et stimuleerida efektiivse juuresüsteemi arengut ning toitainete kättesaadavus mullast oleks optimaalne.
2. Vajadusel parandage mulla pH-d parema toitainete omastamise tagamiseks.
3. Andke kultuurtaimele kiire varajase arengu ja kasvu kindlustamiseks nii makro- kui mikroelemente (eriti lämmastikku, kaaliumi, fosforit, mangaani, tsinki ja vaske).
4. Koostage väetamisprogramm, mis kataks ka mullast vajaka jäävate toitainete koguse, sh tuleb pöörata tähelepanu õigetele väetusnormidele ja ajastamisele, arvestades taimede kasvustaadiumit.
5. Et väetamise efektiivsus oleks nii suur kui võimalik, peavad kultuurile antavad toitained olema taimedele omastatavas vormis.
6. Jälgige kultuuri arengut, et avastada koheselt võimalike puudushaiguste tunnuseid, mis võiks takistada lehestiku arengut ning viljaalgmete teket.
7. Väetamisprogrammi koostamisel arvestage kvaliteeditingimustega, mida lõpptarbija saagile esitab.
8. Korraliku väetusplaani koostamiseks ja maksimaalse tulukuse saamiseks kasutage Yara abivahendeid ja teenuseid.